Kas ma olen valmis? - Naisele

Iga naine esitab selle küsimuse endale ja sageli ka teistele, sealhulgas mulle. Vastus on tavaliselt palju keerulisem, kui esmapilgul tundub.

Bioloogid määratlevad suguküpsust kui hetke, mil organism suudab end paljundada. See sobib rohule, ussidele või lindudele ja võib-olla isegi enamikule imetajatele. Inimnaise kirjeldusena on see ebapiisav. See näib vihjavat, et kui menstruatsioon on alanud, oleme valmis. Mõnes kultuuris peetaksegi seda tõeks. Kuid neis kultuurides, kus emaks saamist oodatakse umbes neljateistkümneselt, on tüdrukutel palju suurem raskete tüsistuste ja isegi surma risk raseduse ja sünnituse ajal. Juba see üksi peaks meile midagi ütlema. Vaatleme muutusi, mida naise suguküpseks saamine nõuab, füsioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsetena.

Füsioloogiline

Esimesed küpsuse märgid on tavaliselt areooli - nibude laiema osa - paisumine ja rindade kasvu algus. Mõni kuu hiljem algab menstruatsioon ja seejärel täielik puberteet. Muutused kehas on palju ulatuslikumad ja võtavad palju kauem aega, kui enamik arvab.

Puberteedi alguses on tupp üsna jäik ja paindumatu elund. See on vaid mõne raku paksune ega veni kergesti. Samuti ei tooda see veel looduslikku niisutust, mis on küpsel naisel alati olemas ja suureneb seksuaalse erutuse ajal järsult. Umbes viis aastat hiljem (vähemalt) on see imeliselt elastne elund, paks, tugev ja suuteline mahutama lapse sündi. Puusad on alguses kitsad ja vaagen pole veel lamenenud ega laienenud, nagu naisekehale iseloomulik. Kliitor on peidus oma eesnaha all, kuid selle tippu on näha ja tunda seal, kus väikesed häbememokad ülal kokku saavad.

Hormoonide muutused meie kehas põhjustavad esmaste ja teiseste sugutunnuste arengu ning loovad täielikult välja arenenud naise keha. Hormoonide ümberhäälestumine lapsepõlve tasakaalult täiskasvanu omale võtab mitu aastat. Sellega kaasnevad kehalised tunnused muutuvad samuti edasi. Selle hormonaalse muutuse lõpu kindlakstegemine on keeruline ja hilisemates etappides ehk ka mitte eriti oluline. Üldiselt, kui su menstruatsioon on muutunud üsna regulaarseks ja pole enam palju muud kui ebamugavus, on hormoonid oma tasakaalu leidnud. Kasv võib siiski jätkuda. Minu rinnad kasvasid pärast 20. sünnipäeva terve korvisuuruse võrra. Ka teised naised kogevad seda nii rindade kui ka teiste kehaosadega.

Kasv noorukieas nõuab toitaineid - palju toitaineid. Isegi kui sa ei pruugi kasvada selles mõttes, nagu me kasvu tavaliselt mõistame, arenevad üksikud elundid (rinnad, emakas, tupp, karvad); luustik muutub, liigesed arenevad ja keha muutub omaselt naiselikuks.

Seksi riskid on sel ajal väga suured. Kui menstruatsioon on ebaregulaarne, on seda ka ovulatsioon. Kui naine otsustab hakata seksuaalselt aktiivseks juba noorukiea alguses, tuleb rasestumisvastaseid vahendeid kasutada hoolikamalt, sest riskiaega on praktiliselt võimatu ette ennustada. Mõnel naisel ei toimu ovulatsiooni igal kuul; teistel toimub see mitu korda kuus; mõnel algab ovulatsioon ühest munasarjast ja mitte teisest. Pead end alati viljakaks pidama.

Kui jääd rasedaks enne, kui su enda areng on lõppenud, tekib konkurents toitainete pärast. Toit, mida vajad tervete luude ja liigeste jaoks, on sama, mida laps vajab, et areneda normaalselt terveks lapseks. See on üks põhjus, miks teismelistel emadel sünnivad sageli alakaalulised või enneaegsed lapsed. Selles konkurentsis kaotavad mõlemad. Ema ei arene loomulikult ja laps samuti mitte. Teismelise rasedus nõuab spetsiifilisemat hoolt kui täiskasvanu rasedus ja peaks alati järgima hoolikalt planeeritud toitumiskava. Rasedad teismelised vajavad kõige rohkem varajast arstiabi ja otsivad seda kõige vähem tõenäoliselt.

Esmaste suguelundite arenedes muutub tupp üsna varsti võimeliseks peenist vastu võtma. Ükskõik kui šokeeriv su esimene peenise puudutus ka poleks, on see tegelikult üsna väike võrreldes lapse peaga. Tupp võib seksi vastu võtta, kuid mitte olla valmis toime tulema suure tagajärjega - sünnitusega. Sünnitus võib nõuda keisrilõiget või suurt episiotoomiat või lõppeda su suguelundite püsiva kahjustusega.

Raseduse ajal toimub su keha hormoonide segus veel üks suur nihe. Kuna hormoonid pole puberteedi algusest saadik veel stabiliseerunud, saadetakse teistele kehaosadele vastukäivaid signaale. Su rindadel on kästud kasvada, kuid enne kui nad seda on teinud, kästakse neil kasvamine lõpetada ja piima toota. Luustiku muutmise signaale ei saa täielikult ellu viia, kui need muudetakse sinu emakas teise keha kasvatamiseks. Koos toitainete ümbersuunamisega võib see põhjustada emale eluaegseid probleeme. Liigesed on noorukieas alles kujunemas ja nüüd peavad nad kandma raskust, tasakaalust väljas, milleks nad pole valmis. Võimalikud füüsilised probleemid ei tulene seksuaalelust endast, vaid seksuaalelu loomulikult ettenähtud tulemusest - rasedusest.

Psühholoogiline

Varajase seksi alustamise psühholoogilisi mõjusid rõhutatakse kõige vähem, kuid need võivad olla kõige kahjulikumad. Iga seksuaalselt aktiivne naine võib rasestuda iga kord, kui ta võtab peenise endasse. Tõenäoliselt kontrollib iga seda lugev naine oma aluspükse iga kord, kui tualetti kasutab. Mis meist välja voolab ja mida see võiks tähendada? Igaüks umbes 400 menstruatsioonist, mis igaühel meist on, kujutab endast võimalikku muret. Kui püüame rasestuda, kardame näha väikesi punaseid laike; kui loodame, et me pole rasedad, oleme neile südamest rõõmsad. Ükskõik kui palju me menstruatsiooni ajal kurdame ja mõnikord ka tõeliselt kannatame, on see iga kuu väga oodatud sündmus. Kui seda pole, on sõnum palju hullem.

Olen kindel, et iga naise esimene mõte hommikul pärast esimest tupeseksi on: "Huvitav, kas ma olen rase!" Nii oli see minuga (kuigi pidasin end täiesti ettevalmistatuks) ja nii on see olnud iga naisega, keda olen selle kohta kunagi küsinud. (Kliiniku sekretär tõi just sisse paberipaki ja ma küsisin temalt, mis oli tema esimene mõte süütuse kaotamisele järgnenud päeval. Sama vastus!) Ja küsimus kordub iga päev, kuni saabub järgmine menstruatsioon. 26-aastaselt on see naise elu tavaline osa ja oleme võimalikud tegevused ja tagajärjed tõenäoliselt läbi mõelnud. 16-aastaselt on see kohutav koorem. See muutub iga päevaga raskemaks, kuni näeme laike, aga kui need on kaks päeva hiljaks jäänud, muutub koorem veelgi raskemaks.

Üks selle saidi noor naine, kes alles harjub selle naiseks olemise osaga, saadab mulle iga kuu e-kirja umbes sellise sisuga: "Ma arvan, et see oleks pidanud olema eile!!!; ma olen mures." See on tohutu koorem teismelisele, kes alles õpib, kuhu ta maailmas kuulub ja kuidas tulla toime naiseks olemise lugematute muude üksikasjadega. Mõne jaoks on iga kuu piinav ootamine. See suunab kõrvale tähelepanu ja energia, mida saaks tulemuslikumalt kasutada eluks valmistumisel. Tõeline iroonia on see, et paljud noored naised teevad seksi kellegi teise rahulduseks läbi, samal ajal kui nad ise pole veel õppinud, milline tunne on orgasm.

Minu puhul otsustasime mina ja mu sõbranna kumbki, et "on aeg", ja asusime valmistuma oma poiss-sõprade võrgutamiseks "lõpuni". Olime viisteist ja tüdinud sellest, et meile kästi oma süütust kaitsta. Pärast mõnekuist närvesöövat ootamist, mil ainus rahuldus tuli masturbeerimisest, kui koju jõudsime, otsustasime, et see ei ole seda väärt. Nii mu vanem õde kui ka üks tädi (kumbki aitas meid ettevalmistustes, ostes tupegeeli, kondoome jne) hoiatasid meid nende tagajärgede eest. Esimene kuu, mil ma ei muretsenud pidevalt, kas mu menstruatsioon tuleb või mitte, oli nagu uuestisünd. Avastasime ka, et saame teineteist aidata, kuid see on omaette jutt.

Mõned aastad hiljem muutusin tõeliselt seksuaalselt aktiivseks ja olen seda sellest ajast peale üsna nauditavaks pidanud. Kaaslaste survet oli meile vähe - välja arvatud teineteise poolt. Võib-olla käitusime nagu väljakutse peale. Ilmselgelt olid meie poiss-sõbrad nii vastuvõtlikud kui vähegi võimalik, kuid polnud eriti survet avaldanud peale kobamise ja selle, et neid aeg-ajalt käega rahuldati. Hebriidide kaitstud usuline keskkond takistas avalikku survet, kuid hilisematel aastatel olen üllatunud avastades, kui paljud teised naised (võib-olla umbes aasta hiljem) kogesid sama.

Kosmopoliitsemas keskkonnas ei õhuta mitte ainult poisid (neil on ju oma nooruslikus macho-vaates kõike võita), vaid seksuaalselt aktiivsed tüdrukud julgustavad sageli ka oma eakaaslasi asja ette võtma. Selle üle vaielda on sageli piinlik. See võib paljastada su enda teadmatuse või kogenematuse. Poistele peaks vastus olema umbes selline: “Kas sa oled valmis issiks saama?” Tüdrukutega on sageli rohkem võimalusi tegelikest probleemidest rääkida.

Kui nad on tõesti sõbrad, on nad valmis seda arutelu pidama. Kui ei ole, miks sa siis nende nõuandeid kuulad? Parim vastus teisele sinuvanusele naisele on küsida, mida ta seksist tegelikult saab. Valdava enamiku keskmises teismeeas noorte aus vastus on lihtsalt pidev hirm. Hirm raseduse ees; hirm haiguse ees; hirm, et pere saab teada; hirm suhte lõppemise ees; hirm jutu ees; hirm oma ebapiisavuse ees. Nende vastused: me kasutame iga kord kondoomi; keegi ei hakka rääkima; ta armastab mind; ma armastan teda; ta ei mõtlekski seda kellegi teisega teha; ma õpin naiseks olema; ma teen seda, järelikult olen täiskasvanud. Iga 100 kondoomile lootva naise kohta sinu koolis jääb järgmise aasta jooksul rasedaks umbes 13, sest kondoome kasutatakse sageli ebatäiuslikult; kui neid kasutatakse iga kord õigesti, jääb rasedaks vaid umbes 2. Iga kümnes seksuaalselt aktiivne teismeline kannab ühte või mitut STD-d. Vähem kui viis protsenti neist teismeliste suhetest viib lõpuks abielu ja elukaaslusseni. Iga su seksuaalselt aktiivne klassiõde on istunud tualetikabiinis ja nutnud, vaadates oma laigutuid aluspükse. Poisid? Paljud lihtsalt saavad kohtingul paar korda orgasmi ega jõua ära oodata, et oma skoori välja kuulutada. Ma ei vihka mehi; ma armastan neid. Selles teismeliste subkultuuris on see lihtsalt nii.

Võid olla valmis seksuaalseks vabanemiseks, kuid see ei tähenda, et oled valmis täielikuks tupeseksiks.

Sotsiaalne

Abielus 26-aastase rasedus on oodatud; vallalise 26-aastase puhul on see elu keerdkäik; 19-aastase puhul hoolimatu ja kerglane; 16-aastase puhul katastroof. Ükski neist ei pruugi olla täpne, kuid need on ühiskonna arusaamad. Need kujundavad sind ümbritsevate inimeste hoiakuid ja kohtlemist.

Teisel tasandil ei ole teadmine, et vallaline kahekümnendates eluaastates naine on seksuaalselt aktiivne, mingi üllatus. Õnneks peetaks seda tänapäeval täiesti vastuvõetavaks ja tema enda asjaks; ta teab, mida teeb, ja vastutab oma tegude eest. Teadmist, et 19-aastane on seksuaalselt aktiivne, üldiselt ignoreeritakse. Kuni ta rasedaks ei jää, võib pere märke ja tegelikkust ignoreerida ning loota, et ta teab, mida teeb. Teadmine, et 16-aastane on aktiivne, tekitab endiselt muret. Ja kõik tagajärjed jagab kogu pere, mitte ainult noor naine.

Kas inimesed näevad seda? Noh, ei, sa ei näe ilma neitsinahata välja kuidagi teistsugune kui neitsinahaga - isegi mitte läbivaatuslaual. Kuid jah, on tugevaid märke, mis võivad tekitada suurt muret su sõprade, pere, kooli ja isegi võõraste inimeste seas. Poisid, kellega sa kohtamas käid, annavad sõnumi; tüdrukud, kellega sa aega veedad; kohad, kus sind nähakse. Elan väga väikeses linnas, kus peaaegu kõiki tunneb enamik elanikke. Suuremas linnas vastaks sellele naabruskond ning perede, inimeste ja kohtade tundmine on umbes sama. Kui näen keskööl paari mööda teerada jalutamas, teen teatud järeldused. Ma tean, mis toimub matkajate onnis selle teeraja teises otsas. Kui tegu on paari 18-aastasega, võib see mulle isegi veidi naljakas tunduda; kui tegu on paari 16-aastasega, võib mul tekkida mõningane mure. Kui mu partneri 14-aastane oleks üks neist, satuksin tõenäoliselt endast välja. Sarnaseid järeldusi tehakse sageli.

Mäletan üht väga populaarset noort naist saarelt, kus ma üles kasvasin; ta jäi rasedaks. See oli väga tihedalt seotud kogukond. Tema ja ta poiss-sõber olid mõlemad 17. Kahtlustan, et iga ema saarel keelas oma lastel (sealhulgas minul) kunagi kohtamas käia ühegi tema noorema õe või vennaga. Metsikud oletused ja järeldused, kuid sellegipoolest tõelised. Kogu perele lüüakse sama pitser. Viiskümmend aastat tagasi oleks ta ära saadetud, laps lapsendamiseks ära antud ja avalikult oleks kõik kogu asja ignoreerinud. Suletud kardinate taga oleks iga pere olukorra üle kaagutanud. Pered on kolinud, et vältida raseda tütre häbimärki; teistest saavad talutud tõrjutud.

Pere sees on su seksuaalelu "saladust" võimatu hoida. Iga naine, kes on ema, on seemnevedelikuga mõne korra kokku puutunud ja tunneb selle kohe ära - lõhna, välimuse, kanga jäikuse, millel see on. Pesukaitsmeid prügikastis kummalistel aegadel märgatakse; spermitsiididel on iseloomulik lõhn. Su ema võib seda ignoreerida; ta võib karjuda ja raevutseda; ta on sellest teadlik.

Lapse rahaline koorem on 26-aastase jaoks tema oma ja tõenäoliselt ainult tema oma; 16-aastase puhul langeb see vanematele. Võetav risk pole ainult sinu enda oma (kuigi see peaks olema esmatähtis), vaid risk kogu perele - vanematele ja õdedele-vendadele. Meie kujuteldava 26-aastase elu muutub drastiliselt (olenemata sellest, kas ta on abielus või mitte), kuid jääb väga hästi hallatavaks. Üksikemad pole haruldased ja nende jaoks on olemas tugisüsteemid - lastehoid, ravikindlustus, lapsehoidjad, mõistvad sõbrad ja sageli ka mõistev pere. Meie kujuteldav 16-aastane seisab silmitsi hoopis teistsuguste väljakutsetega. Tema seltsielu on mitmeks aastaks sisuliselt kadunud. Tema enda haridustee muutub keerulisemaks, kui see üldse võimalik on. Tema vanematele pandav koorem on väga suur.

Olgu, mida ma siis ütlen? Vastus on iga naise jaoks tema enda oma. Pooled kõigist naistest muutuvad seksuaalselt aktiivseks 18. ja 20. sünnipäeva vahel. Võib-olla veerand alustab varem ja ülejäänud veerand ootab kauem. 25. eluaastaks on neitsisid jäänud suhteliselt vähe, kuid nad pole sugugi tundmatud. Näib siis, et enamik meist on oma võimalusi kaalunud ja jõudnud järeldusele, et oleme valmis päris teismeea lõpus. Sotsioloogid ütleksid, et see on "normaalne", mis tähendab, et nii teeb enamik inimesi. Usun naistesse piisavalt, et arvata, et enamik neist naistest on otsustanud jääda neitsiks kuni selle vanuseni ja otsustanud selles vanuses aktiivseks muutuda. Pole juhus, et kogu industriaalses maailmas (Jaapan on ainus erand) teevad naised selle valiku. Nad on ka selles eas, kus nad on kaalunud riske ja tegevusi, mida võib vaja minna. Nende silmad on lahti. Pole juhus, et mõned ootavad kauem; nad lihtsalt pole valmis seda väga tõsist sammu astuma. Noorem iga teeb mulle muret. Kogunenud kogemust, nii enda kui ka teistelt õpitut, pole piisavalt, et kaalutletud riski võtta.